Juunikuu õhtud

Juunikuu õhtutel jutustavad Juhukse liikmed ja Söepõletajad Bastioni aias lugusid unustatud tantsuõhtutest Kopli poolsaarel, oma vanaisade seiklustest , vanaemade veidrustest ning teistest erilistest sündmustest. Muuhulgas kuuleb siis lugusid Proua Salme Kongas’e (1905 – 1986) kübaraärist, Aleksander Lempu (1881-1940) kullakaevamisest Ameerikas, August Arme (1899-1980) isevärki juhtumistest, Punga Augusti (1887-1973) hobusearmastusest, Metsa Arseni (1913-2003) imelisest pääsemisest, Nikolai Holmi (1915-1993) ja Jaan Pallomanni (1888 – 1941) üleelamistest sõja ajal. Lisaks kuuleb lugu sellest kuidas üks Võrumaa mees oma sõjaajal varastatud hobuse tagasi sai ja mis asjaoludel Karmide suguvõsale selline nimi pandi. Lõpetuseks vahva lugu sellest kuidas Jaan Anderson (sünd. 1866) Karmi Annil (sünd. 1859) kosjas käis.

Lugude vahel saab näha-kuulda naturaalset muusikat Söepõletajatelt ja Kristiina Kapperi seatud tantsusid Juhukse esituses.

Mulle meeldivad need lood. Mõni on kurvem, mõni lõbusam. Kõik isemoodi imelised ja armsad. Ühel hetkel muutuvad need aastate tagused üleelamised või kogetud reaalsus millekski muuks, mis saab uuesti rääkides hoopis teistsuguse tähenduse ja esitajale omase varjundi. Need lood seovad meid endiste aegadega, meie esivanemate ja nende murede ja rõõmudega. Nendes on palju äratundmisrõõmu. Need lood ongi meist.

Anne Türnpu meistriklass

Üks lätlane rääkis kord, et küsis Londoni kesklinnas politseinikult, kuidas minna Trafalgari väljakule. See ei saanud aru ja palus uuesti küsida. Nii küsis lätlane mitu korda, iga kord enda arvates võimalikult selgelt inglise keeles artikuleerides. Lõpuks vastas politseinik talle, et kahjuks ei valda ta võõrkeeli. Saan sellest lätlasest täitsa aru. Võib juhtuda, et mõnel on lihtsalt raskusi  enese väljendamisega või ei viitsita lihtsalt kuulata.

Kuidas aga jutustada üht lugu nii, et see oleks arusaadav, usutav  ja uuesti esitades veel parem kui algne versioon? Kuidas rääkida laval või rahva ees selliselt, et vaatajatel tekkis soov kuulata? Kuidas üldse ühte lugu rääkima peaks? Need ja paljud teised küsimused tekitasid pisut kõhklusi ajal, mil me valmistasime Juhuksega ette oma kevadkava koos vahelugemistega.

Õnneks avanes meil suurpärane võimalus osa saada Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli õppejõu  Anne Türnpuu kõne- ja esinemise meistriklassist. See koos veedetud poolteist tundi mõjus nagu pangetäis külma vett meie pisut unisevõitu eneseteadvusele. Vabastav ja julgustav oli asjatundja mahitusel ennast lahti karjuda ja enne esinemist keel kuni kuklani soojaks painutada. Hiljem kodus suutsin ilma komistamata kiiresti korrata: esimese esimehe esimene esinemine või elevil Evelin. Oleks see alati nii.

Poleks iial arvanud, et selge ja arusaadava eneseväljenduse taga on peamiselt oskus kuulata ja näha.

Kui palju kogetust kasu on, see selgub juba lähiajal. Igatahes suur tänu Annele, et viitsis meiega tegeleda. Meie hääleharjutusi vaata siin.

See aasta tuleb kevad teisiti

Peaaegu 100 aastat tagasi kirjutas Henrik Visnapuu, et

    See aasta tuleb kevad teisiti,

    Tiu-tiu! Ja teisiti, see aasta teisiti,

    Ja kevad teisiti ja tuleb teisiti,

    Tiu-tiu! Ja teisiti ja hoopis teisiti.

Nagu aasta alguses sai kuulutatud, kogusime me talvel lugusid oma esivanematest.

Kuidas kellele, igatahes oli see meeldiv võimalus rääkida oma eakamate lähikondsetega sündmustest, mis toimusid nende noorusaastatel või isegi varem.  Kellest või millest need lood pajatavad, sellest kirjutame kunagi pikemalt.

Ühe valiku nendest lugudest ühendas Kristiina Kapper koos tantsudega meie ühiseks kevadkavaks koos pilliklubiga Söepõletajad. Neid lugusid ja Söepõletajaid saab näha ja kuulda Vanalinnapäevade ajal 5. ja 7. juunil kell 18.00 Bastioni aias,Viru tn 23.

Tule ja vaata, kes see kevad tuleb teisiti.

Anna Raudkatsi stiilipäev

Sellel kevad-suvel möödub 100 aastat ajast, kui Anna Raudkats tegi esimesed rahvatantsude kogumiskäigud Setumaale ja Kuusalu valda Kolgaranda. Laiem üldsus teab teda kui "Tuljaku" loojat.

Tähistamaks selle üle oma aja kuulsa rahvatantsu looja omaaegset tegevust  korraldab Juhukse Selts koostöös Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika  Seltsiga 27. veebruaril kell 18.00 Eesti Vabaõhumuuseumis Kolu kõrtsis Anna Raudkatsi pärandit tutvustava stiilipäeva. Ürituse kohta vaata lähemalt:  http://errs.ee/. Kohapeal meenutame nii mõndagi huvitavat tema tegevusest, tantsime tolleaegseid tantse, nii nagu need omal ajal kirja pandi ja teeme muudki huvitavat.

RAUDKATS, Anna (Johanna Natalie Elisabet) (23. II 1886 Ropka, Tartumaa – 12. IV 1965 Tapa), võimlemisõpetaja ja tantsupedagoog. Lõpetas 1901 Tartu saksa erakooli ja 1915 Helsingi ülikooli võimlemisinstituudi. Oli Eesti esimesi kõrgharidusega võimlemisõpetajaid. Töötas Peterburis, Viiburis, Tartus ja Pärnus kodukooliõpetajana ning 40 aastat (aastani 1952) Tallinna koolides, Tallinna Õpetajate Seminaris ja Tallinna Pedagoogiumis ning Kuressaare Keskkoolis kehalise kasvatuse ja rahvatantsuõpetajana. Kogus ja avaldas tantsu- ja mängukirjeldusi (ilmus 8 raamatut). Oli Eesti II, V, VI ja VII üldtantsupeo aujuht. Üldtuntud tantsude "Tuljak", "Kaera-Jaan" ja "Pulgatants" seadjaid. ENSV teeneline kunstitegelane (1957). Valgetähe V klassi teenetemärk (1938). Mälestustahvel Aegviidus Kastani tänav 17.

Moodsad ajad

Ajavaimu ja moega kaasas käimine on ikka iseloomustanud ilusaid ja edevaid inimesi. Mis see rahvatants siis muud on kui puhas edevuse laat. On muidugi ka teistsuguseid arvamusi, aga suures plaanis on see ikka üks tants ja tagaajamine. Mis siis, et kohati teaduslik ja puha. Igatahes on sellel  sisu ja mõte ning mis oluline - see on alati moodne. Tehku teised, mis tahavad, me olemegi moodsad ja nüüd nähtavad ka Facebookis, vt  https://www.facebook.com/Juhukse.  
Kae perra ja ole ka moodne.

Pärijata pole pärandit!

Paremaid aegu ei tulegi.
Paremaid kui meie ei olegi olemas ja
kui tuld ei anta, siis jää ei sulagi,
ja kui suud lahti ei tehta, siis sõnad ei kõlagi.

Def Räädu feat. J.O.C.
 

Teadaolevalt on 2013. aasta Eestis kuulutatud kultuuripärandi aastaks. Teema-aasta eesmärk on viia kultuuripärandi temaatika laiema avalikkuseni - teadvustada, et kultuuripärand puudutab ühel või teisel moel meid kõiki ning on väärt säilitamist ja väärtustamist. Meie esivanematel oli nii palju lugusid, millest on kogu aeg räägitud. Palju me nendest tänapäeval mäletame? Mida meie järeltulevad põlved neist teada võiksid või tahaksid? Las otsustavad ise. Selleks, et meie esivanemate lood ei ununeks, tuleb nad nüüd uuesti üle rääkida ja kirja panna. Nii me teemegi, et vähemalt vahvamad kevadeks kaante vahele saaks. Mis neist edasi saab, vaatame pärast.
Ja nüüd lugudele!
   

Finitum non capax infiniti

Juhukse 2012 aasta viimane tantsutrenn  toimus 22. detsembri hommikul  Inglise Kolledži ujulas waterfolk -2 nime all. Oli muidugi kahtlejaid, kes arvas, et pärast  müstifitseeritud  21.12.2012 ei toimu enam midagi. Kahjuks pidid arenenud kujutlusvõimega isikud pettuma, kõik toimis endiselt edasi, isegi Vabaduse platsi kell ei olnud seisma jäänud, vaid neelas ahnelt minuteid juba tulevikust.  

Põhimõtteliselt ei kujuta tantsutrennid vees endast  midagi erakordset, vahe ehk on selles, et vees õnnestuvad kõik tõsted palju sujuvamalt ja ainult Hiiu valsi võttes liikumine on raskendatud. Eriliseks tegi selle korra vast see, et Tanja tegi  klaveri puudumisel kõik tantsud kaasa.  Kuigi osalejate arvates oli tegemist pigem trenni kui meelelahutus üritusega, leidis kogenud ujulatöötaja, et arenguruumi veel on. Ei julgenud küsida ka, et mida ta sellega mõtles. Tantsu ja sauna järgselt oli võimalik basseini kõrvale hange jätta endast lamava ingli kujutis.  Pealtnägijate arvates puhas elamuskunst.  Kahjuks kustutas jõulude järgne sula need taiesed olevikust.  Veeprotseduuridele järgnes söömaaeg  Bayern Böhmen Kelleris, mille käigus tunnustati tublimaid ja anti sügisel liitunud Kristerile üle Juhukse roosa trennisärk.

Põhimõtteliselt oleks võinud selle ilusa päeva  ja kogu aasta lõpetada positiivses meeleolus, kui poleks hakatud rääkima, et seltsi rahaline seis ei võimalda osaleda turneedel soojadel maadel või, et pole sobivat tantsupartnerit või, et tahaks lihtsalt nooremat jne. Selge see, lõplik ei saa mahutada lõpmatut – ühe aastaga ei ole võimalik kõiki esilekerkivaid probleeme ära lahendada. Õnneks algab juba 02. jaanuaril uus trenniaasta, kus ehk leiame mõnele lahendamata probleemile ka vastuse ning  jätkame nende lõpmatute ja kordumatute hetkede sisustamist meile igaühele omasel moel. Igatahes uude aastasse võtab igaüks kaas vähemalt ühe ettepaneku, kuidas enda ja teiste elu paremaks muuta ja loo sellest, mida tal varasematest head meenutada on.

Ilusat aastavahetust ja head uut aastat!