Üks lätlane rääkis kord, et küsis Londoni kesklinnas politseinikult, kuidas minna
Trafalgari väljakule. See ei saanud aru ja palus uuesti küsida. Nii
küsis lätlane mitu korda, iga kord enda arvates võimalikult selgelt inglise keeles
artikuleerides. Lõpuks vastas politseinik talle, et kahjuks ei valda ta võõrkeeli. Saan sellest lätlasest
täitsa aru. Võib juhtuda, et mõnel on lihtsalt raskusi enese väljendamisega või ei viitsita lihtsalt kuulata.
Kuidas aga jutustada üht lugu nii, et see oleks arusaadav,
usutav ja uuesti esitades veel parem kui
algne versioon? Kuidas rääkida laval või rahva ees selliselt, et vaatajatel
tekkis soov kuulata? Kuidas üldse ühte lugu rääkima peaks? Need ja paljud
teised küsimused tekitasid pisut kõhklusi ajal, mil me valmistasime Juhuksega ette
oma kevadkava koos vahelugemistega.
Õnneks avanes meil suurpärane võimalus osa saada Eesti
Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli õppejõu Anne Türnpuu kõne- ja esinemise meistriklassist.
See koos veedetud poolteist tundi mõjus nagu pangetäis külma vett meie pisut
unisevõitu eneseteadvusele. Vabastav ja julgustav oli asjatundja mahitusel
ennast lahti karjuda ja enne esinemist keel kuni kuklani soojaks painutada.
Hiljem kodus suutsin ilma komistamata kiiresti korrata: esimese esimehe esimene
esinemine või elevil Evelin. Oleks see alati nii.
Poleks iial arvanud, et selge ja arusaadava eneseväljenduse taga on
peamiselt oskus kuulata ja näha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar