Põhimõtteliselt ei kujuta tantsutrennid vees endast midagi erakordset, vahe ehk on selles, et vees
õnnestuvad kõik tõsted palju sujuvamalt ja ainult Hiiu valsi võttes liikumine on
raskendatud. Eriliseks tegi selle korra vast see, et Tanja tegi klaveri puudumisel kõik tantsud kaasa. Kuigi osalejate arvates oli tegemist pigem
trenni kui meelelahutus üritusega, leidis kogenud ujulatöötaja, et arenguruumi
veel on. Ei julgenud küsida ka, et mida ta sellega mõtles. Tantsu
ja sauna järgselt oli võimalik basseini kõrvale hange jätta endast lamava ingli
kujutis. Pealtnägijate arvates puhas elamuskunst.
Kahjuks kustutas jõulude järgne sula
need taiesed olevikust.
Veeprotseduuridele järgnes söömaaeg Bayern Böhmen Kelleris, mille käigus
tunnustati tublimaid ja anti sügisel liitunud Kristerile üle Juhukse roosa
trennisärk.
Põhimõtteliselt oleks võinud selle ilusa päeva ja kogu aasta lõpetada positiivses meeleolus,
kui poleks hakatud rääkima, et seltsi rahaline seis ei võimalda osaleda
turneedel soojadel maadel või, et pole sobivat tantsupartnerit või, et tahaks
lihtsalt nooremat jne. Selge see, lõplik ei saa mahutada lõpmatut – ühe aastaga
ei ole võimalik kõiki esilekerkivaid probleeme ära lahendada. Õnneks algab juba 02. jaanuaril uus trenniaasta, kus ehk leiame mõnele lahendamata probleemile ka vastuse
ning jätkame nende lõpmatute ja kordumatute
hetkede sisustamist meile igaühele omasel moel. Igatahes uude aastasse võtab
igaüks kaas vähemalt ühe ettepaneku, kuidas enda ja teiste elu paremaks muuta
ja loo sellest, mida tal varasematest head meenutada on.
Ilusat aastavahetust ja head uut aastat!