Teisipäev, 30. oktoober 2018

Meenutusi näituselt

Pärnu Uue Kunsti Muuseumis saab 13.10 - 11.11.2018 näha kaasaegset noorte kunsti, vt lähemalt siit. Sellelt näituselt jäi meelde Eva Liisa Tamm´e mõtisklus teemal "Tants, kui kunst":
    Mida ma väljendan?
    Ma väljendan tantsu tunnet.
    Mulle meeldib tantsida ja tants on minu jaoks kunst.
    See on ka tunne. Tantsu tunne on hea ja lõõgastav tunne.
    See tunne viib mu mured ja mõtted minema.
    Kui ma tantsin, siis ma tunnen rõõmu, rahu ja vabadust.
    Ma keskendun ainult iseendale.
    See tantsu tunne on üks paganama hea tunne.
    Igaühe jaoks võib-olla tants või kunst erinev ja see on väga              normaalne.
[Pilt samalt näituselt on illustratiivne ja ei ole otseselt seotud ülaltoodud tekstiga]
Milliseid tundeid (rahva)tants sinus tekitab?

Neljapäev, 18. oktoober 2018

Täismaja

Kristjan Holmi 2016. aastal valminud animafilm “Täismaja” räägib usinast postiljonist, kes täidab laitmatult oma kohuseid ja kohtub oma tulevase abikaasaga. Huvitaval kombel märgitakse seda filmi Eesti filmi andmebaasis sõnadega: alasti mees / alasti naine / argieluline / argitoimetused / eksistentsiprobleemid / elu edasikestmine / eramu / inimese võõrandumine / jalgrattaga sõitmine / järeltulija. Huvitavad seosed.
Viimast Juhukse trenni 17. oktoobril võiks iseloomustada ka sõnaga „täismaja“. See tähendab, et meid oli kokku 15 ½ paari ehk peaaegu täismaja. Põhjusega puudus ainult üks isik. Seega võrdlus samanimelise filmiga on täitsa kohane. Jäävad veel märksõnad. Tundub, et ka need on täitsa asjakohased. Ei pea vist olema lingvist-folklorist, et taibata tõsiasja, et võidujooks peole registreerimiseks koos kaasneva meeleseisundi muutusega on jõudnud lõpusirgele. Õnneks on filmi märksõnade loetelus on lisaks „eksitentsi-probleemidele“ ka sõna „järeltulija“. See on igati kohane, sest enam-vähem kogu sügise on meie trenni saatnud kaasatoodud mudilased. Lisaks on meil mitu paari uusi liikmeid. Nii saamegi täismaja ning saame õigustatult kasutada enda kohta märksõna „elu edasikandmine“.

Esmaspäev, 1. oktoober 2018

Vahepõige kõrgliiga rõdule

Enam-vähem juhuslikult sattusin septembri lõpus vaatama Inglise Rahvusballeti (English National Ballet) etendust “Lest we forget” Londonis. Miks ma sellest I maailmasõja lõpu 100-ndale aastapäevale pühendatud kolmest erinevast lühiballetist koosnevast etendusest kirjutan? Põhjus on väga lihtne – kaasaegne tantsukunst on väga mitmekülgsete võimalustega meedium, milles inimese keha kasutatakse kõige erinevate emotsioonide väljendamiseks ja lugude jutustamiseks. Eriti nauditavaks muutuvad need lood maailma tantsijate kõrgliiga perfektses esituses.
Nüüd siis asjast. Tahaks ise ka, tegelikult, et me kõik, oma keha niimoodi vallata oskaks, et tantsu läbi väljendatav sõnum oleks ilma puuduvate või liigsete liigutuste ja tekstivigadeta arusaadav ja siiras, võib-olla isegi kokkuvõttes nauditav. Eks meie nn Harju keskmine materjal, ealised iseärasused, lastetuba ja paljud muud asjaolud mõjutavad tulemust, aga ega me ju ei võrdlegi ennast maailma või kohalike tippudega. 
Samas, nii kehvad me ka ei ole, et ennast arusaadavaks ei suudaks teha. Paar trenni veel ja meie rivid on jälle sirged, sammud seatud ja käed hoitud. Ja mis oluline – me suudame rääkida Teile neid lugusid, mida autorid või rahvapärimus on oma loomingusse kirjutanud.
Meie esitused muudavad kordumatuks Juhukse liikmete personaalsed rõhuasetused ja isiklik sarm.