Mõelda vaid – laulu- ja tantsupeoni on jäänud vaid ca 2 kuud. Peo ootuse aeg on mõnus, kohati ka üsna mõru. Viimase all tuleb mõelda neid pikki tantsutunde ja ettetantsimisi, mis selle tähtsa ürituse nimel on ette võetud. Kaua oodatud tõe hetk saabuvat alles mai keskel, kui tehakse teatavaks peole pääsenute nimed. Tuleb, mis tuleb – meie valmistusime põhjalikult ja tegime enda osa nii hästi kui saime.
Siinkohal tuletaks veel meelde tavapärasemalt pikemaid ja täiendavaid treeningtunde hilisõhtutel ning varakevadel Vääna-Jõesuu Koolis läbiviidud vaimse puhastamise kursust ja sellele järgnenud rituaalseid veeprotseduure Rocca al’ Mare hotelli SPA-s. Eks nende protseduuride vabastav mõju oli tunda meie teisel ettetantsimisel 22.märtsil Pelgulinna Gümnaasiumis, kui paljud Tallinna rühmad oma oskused kõrgesti austatud žüriile ette näitasid.
Tähistamaks seda tähtsat päeva ja vabastavat esinemist, kui suure peo alguseni oli jäänud ca 100 päeva, panin õlle käima. Iga õlletegu on eriline, kusjuures on olulised nii põhjus kui ka protsess. Igal õllel on oma nimi. Hele-Riin’i ettepanekul sai seekord nimeks Tuljak.
Tantsupeo ootus on mõnus, kohati ka üsna mõru. Mõnus, kui lasta ennast kaasa viia akna taga valitseva kevadilmaga ja kui mõelda suvisele Tuljakule. Mõrudust lisab pikk ootamise aeg ja ootamatult ilmnenud põlvevigastus. Põlvega on asi lihtne, tänapäeva meditsiin on kõikvõimas. Tuljakuga on lood pisut teistmoodi, seda tahaks teha kohe mõnuga.
Ainult kaks kuud veel.