Neljapäev, 6. juuni 2013

Juunikuu õhtud

Juunikuu õhtutel jutustavad Juhukse liikmed ja Söepõletajad Bastioni aias lugusid unustatud tantsuõhtutest Kopli poolsaarel, oma vanaisade seiklustest , vanaemade veidrustest ning teistest erilistest sündmustest. Muuhulgas kuuleb siis lugusid Proua Salme Kongas’e (1905 – 1986) kübaraärist, Aleksander Lempu (1881-1940) kullakaevamisest Ameerikas, August Arme (1899-1980) isevärki juhtumistest, Punga Augusti (1887-1973) hobusearmastusest, Metsa Arseni (1913-2003) imelisest pääsemisest, Nikolai Holmi (1915-1993) ja Jaan Pallomanni (1888 – 1941) üleelamistest sõja ajal. Lisaks kuuleb lugu sellest kuidas üks Võrumaa mees oma sõjaajal varastatud hobuse tagasi sai ja mis asjaoludel Karmide suguvõsale selline nimi pandi. Lõpetuseks vahva lugu sellest kuidas Jaan Anderson (sünd. 1866) Karmi Annil (sünd. 1859) kosjas käis.
Lugude vahel saab näha-kuulda naturaalset muusikat Söepõletajatelt ja Kristiina Kapperi seatud tantsusid Juhukse esituses.
Mulle meeldivad need lood. Mõni on kurvem, mõni lõbusam. Kõik isemoodi imelised ja armsad. Ühel hetkel muutuvad need aastate tagused üleelamised või kogetud reaalsus millekski muuks, mis saab uuesti rääkides hoopis teistsuguse tähenduse ja esitajale omase varjundi. Need lood seovad meid endiste aegadega, meie esivanemate ja nende murede ja rõõmudega. Nendes on palju äratundmisrõõmu. Need lood ongi meist.

Laupäev, 1. juuni 2013

Anne Türnpu meistriklass

Üks lätlane rääkis kord, et küsis Londoni kesklinnas politseinikult, kuidas minna Trafalgari väljakule. See ei saanud aru ja palus uuesti küsida. Nii küsis lätlane mitu korda, iga kord enda arvates võimalikult selgelt inglise keeles artikuleerides. Lõpuks vastas politseinik talle, et kahjuks ei valda ta võõrkeeli. Saan sellest lätlasest täitsa aru. Võib juhtuda, et mõnel on lihtsalt raskusi  enese väljendamisega või ei viitsita lihtsalt kuulata.
Kuidas aga jutustada üht lugu nii, et see oleks arusaadav, usutav  ja uuesti esitades veel parem kui algne versioon? Kuidas rääkida laval või rahva ees selliselt, et vaatajatel tekkis soov kuulata? Kuidas üldse ühte lugu rääkima peaks? Need ja paljud teised küsimused tekitasid pisut kõhklusi ajal, mil me valmistasime Juhuksega ette oma kevadkava koos vahelugemistega.
Õnneks avanes meil suurpärane võimalus osa saada Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli õppejõu  Anne Türnpuu kõne- ja esinemise meistriklassist. See koos veedetud poolteist tundi mõjus nagu pangetäis külma vett meie pisut unisevõitu eneseteadvusele. Vabastav ja julgustav oli asjatundja mahitusel ennast lahti karjuda ja enne esinemist keel kuni kuklani soojaks painutada. Hiljem kodus suutsin ilma komistamata kiiresti korrata: esimese esimehe esimene esinemine või elevil Evelin. Oleks see alati nii.

Poleks iial arvanud, et selge ja arusaadava eneseväljenduse taga on peamiselt oskus kuulata ja näha.

Kui palju kogetust kasu on, see selgub juba lähiajal. Igatahes suur tänu Annele, et viitsis meiega tegeleda. Meie hääleharjutusi vaata siin.