Esmaspäev, 2. detsember 2013

Ainult D-d

Eneseabi lühikursus*
Koostegemise lugu: https://www.youtube.com/watch?v=OETp0ZmG1RQ, (vt al 6:20)


Tantsime Aissa: https://www.youtube.com/watch?v=-GlHQrb5hrU, (vt al 4:04)


Pere labajalg: https://www.youtube.com/watch?v=9Di-s6XXN6w, (D-rühmade osa al 2:44)

*) Käesolev eneseabi lühikursus on mõeldud isikutele, kellel on vaatamata aastaid kestnud teraapiale tuvastatud raskekujuline r-sõltuvus. Küsimuste või kõrvaltoimete ilmnemisel pöörduge koheselt  arsti või apteekri poole. Ettevaatust – kontrollimatu harjutamine võib viia soovimatute tagajärgedeni.

Esmaspäev, 23. september 2013

Kas Te teadsite, et

Juhukse alustab oma 7-ndat hooaega 25.09.2013, kell 20.00 Kalamaja Põhikooli aulas ja, et XIX Tantsupidu „Puudutus“ toimub juba 4.-6. juulil 2014 Kalevi staadionil.
Veel räägitakse, et puudutus on pühendumine ja pühendumine on aeg. Aeg olla meie kõigi ühine vara ning, et meie elu olla meie ainus aeg ja võimalus oma unistusi teoks teha. Aja taaskasutus ei ole võimalik. 
Selleks, et oma unistusi ühiselt teoks teha, väike meeldetuletus ühise vara (aja) kasutamise kohta:
Isik kasutab ühist vara heaperemehelikult elik mõistlikult. Selleks, et omandada vajalikud „Puudutuse“  ja muud  transsmassaaži võtted, tuleb kokkulepitud treeningu aegadesse suhtuda respektiga. Igasugune kõrvalekaldumine plaanitud ühise tegevuse kavast, sh hilinemine, mõjuva põhjuseta puudumine, viilimine jms on taunitavad. Liikmemaksude tähtajaks tasumine ning igasuguste tugi- ja mõjutusmeetmete kasutamine ei vabasta isikut tema kohustustest olla Juhukse rühma vääriline esindaja XIX Tantsupeol.
Lühidalt, 25-l ja edaspidi on kõik aegsasti kohal. Igaühel on kaasas üks unistus ja plaan kuidas seda ühiselt ellu viia.

Kõhklejad võtavad sõbra juba esimesse trenni kaasa.

Esmaspäev, 19. august 2013

Silmad kinni, lahti

15. augusti õhtul esitasid Vene Kultuurikeskuses väikses saalis Tatjana Tsitovitš ja Vladimir Ignatov kahel klaveril valitud palasid A.Vivaldi, F. Chopin’i  ja P.Tšaikovski loomingust. Kontserdi algus viibis, kuna kõigile kohaletulnud muusikahuvilistele ei jätkunud istekohti ja tuli tuua lisatoole. Õhkkond oli juba enne kontserti palav, aga see, mis järgnes, oli tõeliselt kuum.  Vene Kultuurikeskuse  väike saal on justkui loodud selliste eksklusiivsete esinemiste  tarvis.  Tatjana esineja natuur on justkui  loodud Tšaikovski muusika järgi – tundlik, enesekindel, hingestatud. Vaatasin ja silme ees jooksis pilt suurest teatrist ja valgetes patškades tantsijatest. See oli mul vist esimene kord, kui ma tõepoolest  sain vaadata, kes meile kõik need aastad taustaks on mänginud. Tavaliselt on meil tantsupõrandal  iseenda või paarilisega piisavalt tegemist, mistõttu jõuab meieni lavalt ainult saatemuusika, vahel  vilksamisi ka Tanja malbe naeratus.  Siis kohkusin mõeldes, mida võib ta tunda meile pidevalt nt labajala ¾ taktimõõdu rütmi ette mängides. Kohutav. Ükskord Velts rääkis, et Tatjana tuleb mõnikord varem ja mängib üksinda kooli tühjas aulas. Mängib täiega, ainult endale. Vello on siis koridoris ja kuulab. Kuulab, silmad kinni, kujutledes kuidas see kõik Filharmoonia suures saalis kõlaks. Millised hetked. Ja siis tulevad need Juhukse omad ning kogu au ja hiilgus kaob. Tegelikult on Juhuksel tohutult vedanud, et meil on meie Tatjana. Mis oleks need tantsutrennid makimuusikaga. Olgu silmad kinni või lahti, ikka puhas vedamine. Täname sind Tatjana, et sa oled meiega.
Suur tänu ka suurepärase kontserdi eest. Sellised elamused jäävad kauaks meelde.

Neljapäev, 1. august 2013

Folk’n’Roll-i jäävuse seadus

Juba üle saja aasta on teadlased püüdnud leida selgitusi kivide müstilisele liikumisele Surmaorus, Kalifornias, vt: http://www.livescience.com/37492-sailing-stones-death-valley-moving-rocks.html. Tõepoolest, kivid liiguvad mööda savist orupõhja, vahel teevad mõne jõnksu ja siis jälle edasi. Keegi otseselt neid lohistamas ei käi, aga ometi on miski, mis paneb need kivikamakad järjekindlalt liikuma. Asjatundjate arvates põhjustavad selle näilise anomaalia kivide ja pinnase vahel toimuvad termofüüsikalised protsessid. Ehk teisisõnu, tegemist on väliskeskkonna poolt kividele ja alusele (maale) avaldatavas mõjus, mis need siis üksteise suhtes liikuma paneb. Võimalikud on ka muud selgitused, aga fakt on see, et kivid liiguvad.
Sarnane on olukord ka rahvatantsu ja folklooriga – kui on vähegi eeldusi ja sobivad tingimused, siis asi toimub ja rahvas liigub. Nii on läinud ka Juhukse rahvaga. Vaevalt lõppesid need kenad juunikuu õhtud Tallinnas, kui Juhukse rahvast nähti juba Baltica festivalil Ida-Virumaal Iisakul, siis kohe Rocca’al’Mares ja siis jälle Kalamajas. Ikka need samad muhedad tegelased ja lood vanast ajast. Vabaõhumuuseumis juhtus veel selline tore lugu, et läksin korraks simmaniplatsilt kõrtsi juurde, et lapsele kukekommi osta. Külavahel tuli vastu kultuuriminister, kes siis hakkas huvi tundma, et mis värk on jne. See, et Tallinnas tegutseb seltskond, kes ennast identifitseerib läbi linnamoele ülemineku ajastu riiete ja kommete, tuli talle meeldiva üllatusena. Kas tõesti nn linnarahva rahvariided? Igatahes Juhukse värk meeldis talle. Vastutasuks heade sõnade eest kinkisin talle meie märgi. (Nüüd on kahel presidendil ja kahel kultuuriministril meie märk. See on kõva poliitiline kapital. Ainult ma ei tea, kuidas sellest kasu võiks olla).
Heinakuu ei olnud parem. Kui pool juhuslikku sattumist Setumaale, Ostrova festivalile, võib põhjendada nö huviga äärealade vastu, siis Viljandi Folgi väisamine enam nii juhuslik ei olnud. Ostrova juurde veel tagasi tulles peab ütlema, et niivägevat  Folk’n’Roll-i pole ammu nähtud. Kuigi festivali asukoht oli hästi varjatud (ca 10 km Obinitsast Meremäe poole, siis veel ca 4 km metsavahele), osales seal tõeline raskekahurvägi. Liigne pole vist mainida Oorti, Zetosid, Kosmikuid, Terminaatorit, Untsakaid jt, kes kõik kahe õhtu jooksul jõudsid “folgi“ sildi all täiega kütta. Viljandis oli asi pisut vaoshoitum, seal lihtsalt ei olnud rahvale piisavalt enda väljaelamiseks ruumi jäetud. Huvi enese liigutamise vastu oli lausa nii suur, et Kristiina Kapperi Lõuna-Eesti tantsude õpitoa tantsuplatsile ei tahtnud rahvas ära mahtuda.
Kõigi nende ja teiste suveürituste puhul on alati tore Juhukse rahvast kohata. Kuigi kõik üritused pole alati olnud  puhtalt folgi teemalised, on just rahvatants see ühine nimetaja, mis neid inimesi või sündmusi kuidagi ühendab ja need väljasõidud eriliselt meeldejäävaks teeb. Kahtlustan siin mingit seni kirjeldamata seaduspärasust, mis selle seltskonna jälle liikuma paneb ja pillimängu ajaks jälle kokku toob.
 






Neljapäev, 6. juuni 2013

Juunikuu õhtud

Juunikuu õhtutel jutustavad Juhukse liikmed ja Söepõletajad Bastioni aias lugusid unustatud tantsuõhtutest Kopli poolsaarel, oma vanaisade seiklustest , vanaemade veidrustest ning teistest erilistest sündmustest. Muuhulgas kuuleb siis lugusid Proua Salme Kongas’e (1905 – 1986) kübaraärist, Aleksander Lempu (1881-1940) kullakaevamisest Ameerikas, August Arme (1899-1980) isevärki juhtumistest, Punga Augusti (1887-1973) hobusearmastusest, Metsa Arseni (1913-2003) imelisest pääsemisest, Nikolai Holmi (1915-1993) ja Jaan Pallomanni (1888 – 1941) üleelamistest sõja ajal. Lisaks kuuleb lugu sellest kuidas üks Võrumaa mees oma sõjaajal varastatud hobuse tagasi sai ja mis asjaoludel Karmide suguvõsale selline nimi pandi. Lõpetuseks vahva lugu sellest kuidas Jaan Anderson (sünd. 1866) Karmi Annil (sünd. 1859) kosjas käis.
Lugude vahel saab näha-kuulda naturaalset muusikat Söepõletajatelt ja Kristiina Kapperi seatud tantsusid Juhukse esituses.
Mulle meeldivad need lood. Mõni on kurvem, mõni lõbusam. Kõik isemoodi imelised ja armsad. Ühel hetkel muutuvad need aastate tagused üleelamised või kogetud reaalsus millekski muuks, mis saab uuesti rääkides hoopis teistsuguse tähenduse ja esitajale omase varjundi. Need lood seovad meid endiste aegadega, meie esivanemate ja nende murede ja rõõmudega. Nendes on palju äratundmisrõõmu. Need lood ongi meist.

Laupäev, 1. juuni 2013

Anne Türnpu meistriklass

Üks lätlane rääkis kord, et küsis Londoni kesklinnas politseinikult, kuidas minna Trafalgari väljakule. See ei saanud aru ja palus uuesti küsida. Nii küsis lätlane mitu korda, iga kord enda arvates võimalikult selgelt inglise keeles artikuleerides. Lõpuks vastas politseinik talle, et kahjuks ei valda ta võõrkeeli. Saan sellest lätlasest täitsa aru. Võib juhtuda, et mõnel on lihtsalt raskusi  enese väljendamisega või ei viitsita lihtsalt kuulata.
Kuidas aga jutustada üht lugu nii, et see oleks arusaadav, usutav  ja uuesti esitades veel parem kui algne versioon? Kuidas rääkida laval või rahva ees selliselt, et vaatajatel tekkis soov kuulata? Kuidas üldse ühte lugu rääkima peaks? Need ja paljud teised küsimused tekitasid pisut kõhklusi ajal, mil me valmistasime Juhuksega ette oma kevadkava koos vahelugemistega.
Õnneks avanes meil suurpärane võimalus osa saada Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli õppejõu  Anne Türnpuu kõne- ja esinemise meistriklassist. See koos veedetud poolteist tundi mõjus nagu pangetäis külma vett meie pisut unisevõitu eneseteadvusele. Vabastav ja julgustav oli asjatundja mahitusel ennast lahti karjuda ja enne esinemist keel kuni kuklani soojaks painutada. Hiljem kodus suutsin ilma komistamata kiiresti korrata: esimese esimehe esimene esinemine või elevil Evelin. Oleks see alati nii.

Poleks iial arvanud, et selge ja arusaadava eneseväljenduse taga on peamiselt oskus kuulata ja näha.

Kui palju kogetust kasu on, see selgub juba lähiajal. Igatahes suur tänu Annele, et viitsis meiega tegeleda. Meie hääleharjutusi vaata siin.

Reede, 31. mai 2013

See aasta tuleb kevad teisiti

Peaaegu 100 aastat tagasi kirjutas Henrik Visnapuu, et
    See aasta tuleb kevad teisiti,
    Tiu-tiu! Ja teisiti, see aasta teisiti,
    Ja kevad teisiti ja tuleb teisiti,
    Tiu-tiu! Ja teisiti ja hoopis teisiti.
Nagu aasta alguses sai kuulutatud, kogusime me talvel lugusid oma esivanematest.
Kuidas kellele, igatahes oli see meeldiv võimalus rääkida oma eakamate lähikondsetega sündmustest, mis toimusid nende noorusaastatel või isegi varem.  Kellest või millest need lood pajatavad, sellest kirjutame kunagi pikemalt.
Ühe valiku nendest lugudest ühendas Kristiina Kapper koos tantsudega meie ühiseks kevadkavaks koos pilliklubiga Söepõletajad. Neid lugusid ja Söepõletajaid saab näha ja kuulda Vanalinnapäevade ajal 5. ja 7. juunil kell 18.00 Bastioni aias,Viru tn 23.

Tule ja vaata, kes see kevad tuleb teisiti.

Neljapäev, 21. veebruar 2013

Anna Raudkatsi stiilipäev


Sellel kevad-suvel möödub 100 aastat ajast, kui Anna Raudkats tegi esimesed rahvatantsude kogumiskäigud Setumaale ja Kuusalu valda Kolgaranda. Laiem üldsus teab teda kui "Tuljaku" loojat.
Tähistamaks selle üle oma aja kuulsa rahvatantsu looja omaaegset tegevust  korraldab Juhukse Selts koostöös Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika  Seltsiga 27. veebruaril kell 18.00 Eesti Vabaõhumuuseumis Kolu kõrtsis Anna Raudkatsi pärandit tutvustava stiilipäeva. Ürituse kohta vaata lähemalt:  http://errs.ee/. Kohapeal meenutame nii mõndagi huvitavat tema tegevusest, tantsime tolleaegseid tantse, nii nagu need omal ajal kirja pandi ja teeme muudki huvitavat.
RAUDKATS, Anna (Johanna Natalie Elisabet) (23. II 1886 Ropka, Tartumaa – 12. IV 1965 Tapa), võimlemisõpetaja ja tantsupedagoog. Lõpetas 1901 Tartu saksa erakooli ja 1915 Helsingi ülikooli võimlemisinstituudi. Oli Eesti esimesi kõrgharidusega võimlemisõpetajaid. Töötas Peterburis, Viiburis, Tartus ja Pärnus kodukooliõpetajana ning 40 aastat (aastani 1952) Tallinna koolides, Tallinna Õpetajate Seminaris ja Tallinna Pedagoogiumis ning Kuressaare Keskkoolis kehalise kasvatuse ja rahvatantsuõpetajana. Kogus ja avaldas tantsu- ja mängukirjeldusi (ilmus 8 raamatut). Oli Eesti II, V, VI ja VII üldtantsupeo aujuht. Üldtuntud tantsude "Tuljak", "Kaera-Jaan" ja "Pulgatants" seadjaid. ENSV teeneline kunstitegelane (1957). Valgetähe V klassi teenetemärk (1938). Mälestustahvel Aegviidus Kastani tänav 17.

Kolmapäev, 6. veebruar 2013

Moodsad ajad

Ajavaimu ja moega kaasas käimine on ikka iseloomustanud ilusaid ja edevaid inimesi. Mis see rahvatants siis muud on kui puhas edevuse laat. On muidugi ka teistsuguseid arvamusi, aga suures plaanis on see ikka üks tants ja tagaajamine. Mis siis, et kohati teaduslik ja puha. Igatahes on sellel  sisu ja mõte ning mis oluline - see on alati moodne. Tehku teised, mis tahavad, me olemegi moodsad ja nüüd nähtavad ka Facebookis, vt  https://www.facebook.com/Juhukse.  
Kae perra ja ole ka moodne.


Esmaspäev, 7. jaanuar 2013

Pärijata pole pärandit!


Paremaid aegu ei tulegi.
Paremaid kui meie ei olegi olemas ja
kui tuld ei anta, siis jää ei sulagi,
ja kui suud lahti ei tehta, siis sõnad ei kõlagi.
Teadaolevalt on 2013. aasta Eestis kuulutatud kultuuripärandi aastaks. Teema-aasta eesmärk on viia kultuuripärandi temaatika laiema avalikkuseni - teadvustada, et kultuuripärand puudutab ühel või teisel moel meid kõiki ning on väärt säilitamist ja väärtustamist. Meie esivanematel oli nii palju lugusid, millest on kogu aeg räägitud. Palju me nendest tänapäeval mäletame? Mida meie järeltulevad põlved neist teada võiksid või tahaksid? Las otsustavad ise. Selleks, et meie esivanemate lood ei ununeks, tuleb nad nüüd uuesti üle rääkida ja kirja panna. Nii me teemegi, et vähemalt vahvamad kevadeks kaante vahele saaks. Mis neist edasi saab, vaatame pärast.
Ja nüüd lugudele!