Esmaspäev, 19. august 2013

Silmad kinni, lahti

15. augusti õhtul esitasid Vene Kultuurikeskuses väikses saalis Tatjana Tsitovitš ja Vladimir Ignatov kahel klaveril valitud palasid A.Vivaldi, F. Chopin’i  ja P.Tšaikovski loomingust. Kontserdi algus viibis, kuna kõigile kohaletulnud muusikahuvilistele ei jätkunud istekohti ja tuli tuua lisatoole. Õhkkond oli juba enne kontserti palav, aga see, mis järgnes, oli tõeliselt kuum.  Vene Kultuurikeskuse  väike saal on justkui loodud selliste eksklusiivsete esinemiste  tarvis.  Tatjana esineja natuur on justkui  loodud Tšaikovski muusika järgi – tundlik, enesekindel, hingestatud. Vaatasin ja silme ees jooksis pilt suurest teatrist ja valgetes patškades tantsijatest. See oli mul vist esimene kord, kui ma tõepoolest  sain vaadata, kes meile kõik need aastad taustaks on mänginud. Tavaliselt on meil tantsupõrandal  iseenda või paarilisega piisavalt tegemist, mistõttu jõuab meieni lavalt ainult saatemuusika, vahel  vilksamisi ka Tanja malbe naeratus.  Siis kohkusin mõeldes, mida võib ta tunda meile pidevalt nt labajala ¾ taktimõõdu rütmi ette mängides. Kohutav. Ükskord Velts rääkis, et Tatjana tuleb mõnikord varem ja mängib üksinda kooli tühjas aulas. Mängib täiega, ainult endale. Vello on siis koridoris ja kuulab. Kuulab, silmad kinni, kujutledes kuidas see kõik Filharmoonia suures saalis kõlaks. Millised hetked. Ja siis tulevad need Juhukse omad ning kogu au ja hiilgus kaob. Tegelikult on Juhuksel tohutult vedanud, et meil on meie Tatjana. Mis oleks need tantsutrennid makimuusikaga. Olgu silmad kinni või lahti, ikka puhas vedamine. Täname sind Tatjana, et sa oled meiega.
Suur tänu ka suurepärase kontserdi eest. Sellised elamused jäävad kauaks meelde.

Neljapäev, 1. august 2013

Folk’n’Roll-i jäävuse seadus

Juba üle saja aasta on teadlased püüdnud leida selgitusi kivide müstilisele liikumisele Surmaorus, Kalifornias, vt: http://www.livescience.com/37492-sailing-stones-death-valley-moving-rocks.html. Tõepoolest, kivid liiguvad mööda savist orupõhja, vahel teevad mõne jõnksu ja siis jälle edasi. Keegi otseselt neid lohistamas ei käi, aga ometi on miski, mis paneb need kivikamakad järjekindlalt liikuma. Asjatundjate arvates põhjustavad selle näilise anomaalia kivide ja pinnase vahel toimuvad termofüüsikalised protsessid. Ehk teisisõnu, tegemist on väliskeskkonna poolt kividele ja alusele (maale) avaldatavas mõjus, mis need siis üksteise suhtes liikuma paneb. Võimalikud on ka muud selgitused, aga fakt on see, et kivid liiguvad.
Sarnane on olukord ka rahvatantsu ja folklooriga – kui on vähegi eeldusi ja sobivad tingimused, siis asi toimub ja rahvas liigub. Nii on läinud ka Juhukse rahvaga. Vaevalt lõppesid need kenad juunikuu õhtud Tallinnas, kui Juhukse rahvast nähti juba Baltica festivalil Ida-Virumaal Iisakul, siis kohe Rocca’al’Mares ja siis jälle Kalamajas. Ikka need samad muhedad tegelased ja lood vanast ajast. Vabaõhumuuseumis juhtus veel selline tore lugu, et läksin korraks simmaniplatsilt kõrtsi juurde, et lapsele kukekommi osta. Külavahel tuli vastu kultuuriminister, kes siis hakkas huvi tundma, et mis värk on jne. See, et Tallinnas tegutseb seltskond, kes ennast identifitseerib läbi linnamoele ülemineku ajastu riiete ja kommete, tuli talle meeldiva üllatusena. Kas tõesti nn linnarahva rahvariided? Igatahes Juhukse värk meeldis talle. Vastutasuks heade sõnade eest kinkisin talle meie märgi. (Nüüd on kahel presidendil ja kahel kultuuriministril meie märk. See on kõva poliitiline kapital. Ainult ma ei tea, kuidas sellest kasu võiks olla).
Heinakuu ei olnud parem. Kui pool juhuslikku sattumist Setumaale, Ostrova festivalile, võib põhjendada nö huviga äärealade vastu, siis Viljandi Folgi väisamine enam nii juhuslik ei olnud. Ostrova juurde veel tagasi tulles peab ütlema, et niivägevat  Folk’n’Roll-i pole ammu nähtud. Kuigi festivali asukoht oli hästi varjatud (ca 10 km Obinitsast Meremäe poole, siis veel ca 4 km metsavahele), osales seal tõeline raskekahurvägi. Liigne pole vist mainida Oorti, Zetosid, Kosmikuid, Terminaatorit, Untsakaid jt, kes kõik kahe õhtu jooksul jõudsid “folgi“ sildi all täiega kütta. Viljandis oli asi pisut vaoshoitum, seal lihtsalt ei olnud rahvale piisavalt enda väljaelamiseks ruumi jäetud. Huvi enese liigutamise vastu oli lausa nii suur, et Kristiina Kapperi Lõuna-Eesti tantsude õpitoa tantsuplatsile ei tahtnud rahvas ära mahtuda.
Kõigi nende ja teiste suveürituste puhul on alati tore Juhukse rahvast kohata. Kuigi kõik üritused pole alati olnud  puhtalt folgi teemalised, on just rahvatants see ühine nimetaja, mis neid inimesi või sündmusi kuidagi ühendab ja need väljasõidud eriliselt meeldejäävaks teeb. Kahtlustan siin mingit seni kirjeldamata seaduspärasust, mis selle seltskonna jälle liikuma paneb ja pillimängu ajaks jälle kokku toob.