Enam-vähem juhuslikult sattusin septembri lõpus vaatama Inglise Rahvusballeti (English National Ballet) etendust “Lest we forget” Londonis. Miks ma sellest I maailmasõja lõpu 100-ndale aastapäevale pühendatud kolmest erinevast lühiballetist koosnevast etendusest kirjutan? Põhjus on väga lihtne – kaasaegne tantsukunst on väga mitmekülgsete võimalustega meedium, milles inimese keha kasutatakse kõige erinevate emotsioonide väljendamiseks ja lugude jutustamiseks. Eriti nauditavaks muutuvad need lood maailma tantsijate kõrgliiga perfektses esituses.
Nüüd siis asjast. Tahaks ise ka, tegelikult, et me kõik, oma keha niimoodi vallata oskaks, et tantsu läbi väljendatav sõnum oleks ilma puuduvate või liigsete liigutuste ja tekstivigadeta arusaadav ja siiras, võib-olla isegi kokkuvõttes nauditav. Eks meie nn Harju keskmine materjal, ealised iseärasused, lastetuba ja paljud muud asjaolud mõjutavad tulemust, aga ega me ju ei võrdlegi ennast maailma või kohalike tippudega.
Samas, nii kehvad me ka ei ole, et ennast arusaadavaks ei suudaks teha. Paar trenni veel ja meie rivid on jälle sirged, sammud seatud ja käed hoitud. Ja mis oluline – me suudame rääkida Teile neid lugusid, mida autorid või rahvapärimus on oma loomingusse kirjutanud.
Meie esitused muudavad kordumatuks Juhukse liikmete personaalsed rõhuasetused ja isiklik sarm.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar