Teisipäev, 6. oktoober 2020

Legendi lahkumine

Teisipäeval saadeti viimasele teele meie hea tuttav ja toetaja, Kalamaja kooli kauaaegne valvur, Vello Põld.

Vello ei olnud pelgalt kooli valvur, ta oli midagi palju enamat, tema puhul võib julgelt kasutada sõna legend. Vello sündis ja elas kogu elu kooli lähedal Salme tänava korteris. Tema lapsepõlv möödus koos oma sõbra Tõnuga Kalamaja aedades ja tagahoovides ning Kalarannas. Pärast sõjaväest saabumist töötas ta koos Tõnuga seal samas lähedal, Volta tehase valutsehhis. Ainult naise võttis ta Lätimaalt ning kutsus teda hellitavalt alati „ämmatütreks“.

Oma nooruspõlves ei jätnud nad vahele ühtegi pidu, mis toimus Salme Kultuurikeskuses (varem Jaan Tombi nimeline kultuuripalee). Kaitstes omasid, ei jäetud siis korrale kutsumast ühtegi ülemeelikut võõrast. Ka hiljem, Kalamaja koolis valvuri ametit pidades, ei piirdunud ta ainult maja valvamisega. Kui vaja, siis said kõik, vanusest ja seisusest vaatamata, noomida. Samas jätkus tal alati mõni hea sõna või tore repliik kooli ruume kasutavate sportlaste või rahvatantsijate öelda. Kuidagi märkamatult oskas ta kõigile omaseks ja lähedaseks saada.

Meie blogi 2013. aasta sissekande ainetel:

Ükskord Vello rääkis, et Tatjana tuleb mõnikord varem ja mängib üksinda kooli tühjas aulas. Mängib täiega, ainult endale. Vello on siis koridoris ja kuulab. Kuulab, silmad kinni, selg vastu seina, kujutledes kuidas see kõik Filharmoonia suures saalis kõlaks. Millised hetked – tühi koolimaja, muusika ja üks kuulaja … ja siis tulevad need Juhukse omad ning kogu au ja hiilgus kaob. Tegelikult on Juhuksel tohutult vedanud, et meil oli Tatjana, oli Vello. Mis oleks need tantsutrennid ilma nendeta. Olgu silmad kinni või lahti, ikka puhas vedamine.

Täname sind Vello, et sa olid meiega.



Kommentaare ei ole: