Silmad kinni, lahti

15. augusti õhtul esitasid Vene Kultuurikeskuses väikses saalis Tatjana Tsitovitš ja Vladimir Ignatov kahel klaveril valitud palasid A.Vivaldi, F. Chopin’i  ja P.Tšaikovski loomingust. Kontserdi algus viibis, kuna kõigile kohaletulnud muusikahuvilistele ei jätkunud istekohti ja tuli tuua lisatoole. Õhkkond oli juba enne kontserti palav, aga see, mis järgnes, oli tõeliselt kuum.  Vene Kultuurikeskuse  väike saal on justkui loodud selliste eksklusiivsete esinemiste  tarvis.  Tatjana esineja natuur on justkui  loodud Tšaikovski muusika järgi – tundlik, enesekindel, hingestatud. Vaatasin ja silme ees jooksis pilt suurest teatrist ja valgetes patškades tantsijatest. See oli mul vist esimene kord, kui ma tõepoolest  sain vaadata, kes meile kõik need aastad taustaks on mänginud. Tavaliselt on meil tantsupõrandal  iseenda või paarilisega piisavalt tegemist, mistõttu jõuab meieni lavalt ainult saatemuusika, vahel  vilksamisi ka Tanja malbe naeratus.  Siis kohkusin mõeldes, mida võib ta tunda meile pidevalt nt labajala ¾ taktimõõdu rütmi ette mängides. Kohutav. Ükskord Velts rääkis, et Tatjana tuleb mõnikord varem ja mängib üksinda kooli tühjas aulas. Mängib täiega, ainult endale. Vello on siis koridoris ja kuulab. Kuulab, silmad kinni, kujutledes kuidas see kõik Filharmoonia suures saalis kõlaks. Millised hetked. Ja siis tulevad need Juhukse omad ning kogu au ja hiilgus kaob. Tegelikult on Juhuksel tohutult vedanud, et meil on meie Tatjana. Mis oleks need tantsutrennid makimuusikaga. Olgu silmad kinni või lahti, ikka puhas vedamine. Täname sind Tatjana, et sa oled meiega.

Suur tänu ka suurepärase kontserdi eest. Sellised elamused jäävad kauaks meelde.