See juhtus jälle

8. mail avaldati Tantsupeo kunstilise toimkonna otsus, vt siin, mille kohaselt esineb tantsupeol 654 kollektiivi, sh Juhukse vanem  ja noorem segarühm. Palju õnne! See on meie kõigi (töö)võit.

Pealavastaja (Maido Saar) sõnul olid erinevate rühmaliikide eelproovid stabiilselt kõrge tasemega. Tema väitel saavutati kahe eelproovi vahele jäänud ajaga märkimisväärne areng. Kuna seekordse tantsupeo iga tants kannab väga selget mõtet, siis hinnati rühmade esituse juures lisaks rühma üldisele tehnilisele tasemele ka väljenduslikkust ning oskust jutustada konkreetse tantsu lugu. Samuti jälgiti rühmade üldist lavakultuuri, rahvarõivaste korrektsust ja nende kandmise oskust. Kõik need ongi ju meie tugevamad küljed, mida me pikkade treeningtundide jooksul oleme harjutanud. Kahju, et pealavastaja ei nimetanud inimesi – need on meil vaieldamatult parimad.

Elagu Juhukse!

Ainult kaks kuud veel

Mõelda vaid – laulu- ja tantsupeoni on jäänud vaid ca 2 kuud. Peo ootuse aeg on mõnus, kohati ka üsna mõru.  Viimase all tuleb mõelda neid pikki tantsutunde ja ettetantsimisi, mis selle tähtsa ürituse nimel on ette võetud. Kaua oodatud tõe hetk saabuvat alles mai keskel, kui tehakse teatavaks peole pääsenute nimed. Tuleb, mis tuleb – meie valmistusime põhjalikult ja tegime enda osa nii hästi kui saime.

Siinkohal tuletaks veel meelde tavapärasemalt pikemaid ja täiendavaid treeningtunde hilisõhtutel ning varakevadel Vääna-Jõesuu Koolis läbiviidud vaimse puhastamise kursust ja sellele järgnenud rituaalseid veeprotseduure Rocca al’ Mare hotelli SPA-s. Eks nende protseduuride vabastav mõju oli tunda meie teisel ettetantsimisel 22.märtsil Pelgulinna Gümnaasiumis, kui paljud Tallinna rühmad oma oskused kõrgesti austatud žüriile ette näitasid.

Tähistamaks seda tähtsat päeva ja vabastavat esinemist, kui suure peo alguseni oli jäänud ca 100 päeva, panin õlle käima. Iga õlletegu on eriline, kusjuures on olulised nii põhjus kui ka protsess. Igal õllel on oma nimi. Hele-Riin’i ettepanekul sai seekord nimeks Tuljak.

Tantsupeo ootus on mõnus, kohati ka üsna mõru. Mõnus, kui lasta ennast kaasa viia akna taga valitseva kevadilmaga ja kui mõelda suvisele Tuljakule. Mõrudust lisab pikk ootamise aeg ja ootamatult ilmnenud põlvevigastus. Põlvega on asi lihtne, tänapäeva meditsiin on kõikvõimas. Tuljakuga on lood pisut teistmoodi, seda tahaks teha kohe mõnuga.

Ainult kaks kuud veel.

Puudutuse aasta

Eelmine aasta oli pühendatud pärandkultuurile. See oli suurepärane võimalus, et korraks peatuda ja tuletada meelde lugusid möödunud aegadest –lugusid, mis on meile jäetud, et neid ikka uuesti ja uuesti räägitaks. See taaskohtumine ammuste juhtumistega oli põnev, äratundmisrõõm ja läbielamised olid liigutavad.

2014. aastal toimuv XXVI laulu- ja XIX tantsupidu on pühendatud aja puudutusele.

Millal või milline aeg meid puudutab? On need üksikud hetked või on see pikem periood? Kas see on kellegi öeldud repliik või mälestus muretust  lapsepõlvest? Kes meist poleks vaadanud mesilast lillel või  mõne sportlase võiduponnistusi. Aja puudutus on personaalne. Tunded, mis üksikute sekundite jooksul kogetakse, jäävad kogu eluks. Sellel aastal me mõtleme ajale ja hetkedele mis meid on puudutanud, mõtleme inimestele, kes meile korda lähevad. Mõtle sinagi.

Möödunud pühapäeval Salme Kultuurikeskuses toimunud tantsupeo tantsude ettetantsimise päeva kokkuvõtteid tehes tõdes D-segarühmade liigijuht, Ülo Luht, et aja puudutus - see on eelkõige armastus.  Armastus iseenda ja oma ligimeste vastu. Tunded, mis kestavad üle inimpõlve. Ainuüksi  siiras jutt puudutuse tähtsusest oli liigutav. Lisaks on Luhti arvates oluline mitte esineda vaid tantsida – tantsida eelkõige endale, oma kaaslasele.  Ainult nii sünnib puudutus. Tantsupeol tuleb ennast liigutada nii, et see sõnum jõuaks ka staadionimurult publikuni.

Uuri meie FB-i ja vaata, kuidas me selleks valmis oleme ja kuidas aeg meid puudutab.

ERR on seoses läheneva laulu - ja tantsupeoga pühendanud sellele teemale ka eraldi lühilugude sarja. Vt ERR puudutuse aastale pühendatud lugusid.

Ainult D-d

Eneseabi lühikursus*

Koostegemise lugu: https://www.youtube.com/watch?v=OETp0ZmG1RQ, (vt al 6:20)

Puudutuse aeg: https://www.youtube.com/watch?v=IcUs9jZ0Az4 ja https://www.youtube.com/watch?feature=player_embedded&v=jZ4G52eNYD4#t=136

Tantsime Aissa: https://www.youtube.com/watch?v=-GlHQrb5hrU, (vt al 4:04)

Tantsukutse: https://www.youtube.com/watch?feature=player_embedded&v=ED-hZUZsxsI#t=2 vt ka: https://www.youtube.com/watch?v=LtxzNVNwfJw

Tuljak: https://www.youtube.com/watch?feature=player_embedded&v=JK5xUhLL9bs#t=7 vt ka: https://www.youtube.com/watch?v=Oy7jxMttpk8

Pere labajalg: https://www.youtube.com/watch?v=9Di-s6XXN6w, (D-rühmade osa al 2:44)

Täiendavalt vt: http://2014.laulupidu.ee/osaleja/osaleja-tantsupidu/d-segaruhmad/

*) Käesolev eneseabi lühikursus on mõeldud isikutele, kellel on vaatamata aastaid kestnud teraapiale tuvastatud raskekujuline r-sõltuvus. Küsimuste või kõrvaltoimete ilmnemisel pöörduge koheselt  arsti või apteekri poole. Ettevaatust – kontrollimatu harjutamine võib viia soovimatute tagajärgedeni.

Kas Te teadsite, et

Juhukse alustab oma 7-ndat hooaega 25.09.2013, kell 20.00 Kalamaja Põhikooli aulas ja, et XIX Tantsupidu „Puudutus“ toimub juba 4.-6. juulil 2014 Kalevi staadionil.

Veel räägitakse, et puudutus on pühendumine ja pühendumine on aeg. Aeg olla meie kõigi ühine vara ning, et meie elu olla meie ainus aeg ja võimalus oma unistusi teoks teha. Aja taaskasutus ei ole võimalik. 

Selleks, et oma unistusi ühiselt teoks teha, väike meeldetuletus ühise vara (aja) kasutamise kohta:

Isik kasutab ühist vara heaperemehelikult elik mõistlikult. Selleks, et omandada vajalikud „Puudutuse“  ja muud  transsmassaaži võtted, tuleb kokkulepitud treeningu aegadesse suhtuda respektiga. Igasugune kõrvalekaldumine plaanitud ühise tegevuse kavast, sh hilinemine, mõjuva põhjuseta puudumine, viilimine jms on taunitavad. Liikmemaksude tähtajaks tasumine ning igasuguste tugi- ja mõjutusmeetmete kasutamine ei vabasta isikut tema kohustustest olla Juhukse rühma vääriline esindaja XIX Tantsupeol.

Lühidalt, 25-l ja edaspidi on kõik aegsasti kohal. Igaühel on kaasas üks unistus ja plaan kuidas seda ühiselt ellu viia.

Kõhklejad võtavad sõbra juba esimesse trenni kaasa.

Silmad kinni, lahti

15. augusti õhtul esitasid Vene Kultuurikeskuses väikses saalis Tatjana Tsitovitš ja Vladimir Ignatov kahel klaveril valitud palasid A.Vivaldi, F. Chopin’i  ja P.Tšaikovski loomingust. Kontserdi algus viibis, kuna kõigile kohaletulnud muusikahuvilistele ei jätkunud istekohti ja tuli tuua lisatoole. Õhkkond oli juba enne kontserti palav, aga see, mis järgnes, oli tõeliselt kuum.  Vene Kultuurikeskuse  väike saal on justkui loodud selliste eksklusiivsete esinemiste  tarvis.  Tatjana esineja natuur on justkui  loodud Tšaikovski muusika järgi – tundlik, enesekindel, hingestatud. Vaatasin ja silme ees jooksis pilt suurest teatrist ja valgetes patškades tantsijatest. See oli mul vist esimene kord, kui ma tõepoolest  sain vaadata, kes meile kõik need aastad taustaks on mänginud. Tavaliselt on meil tantsupõrandal  iseenda või paarilisega piisavalt tegemist, mistõttu jõuab meieni lavalt ainult saatemuusika, vahel  vilksamisi ka Tanja malbe naeratus.  Siis kohkusin mõeldes, mida võib ta tunda meile pidevalt nt labajala ¾ taktimõõdu rütmi ette mängides. Kohutav. Ükskord Velts rääkis, et Tatjana tuleb mõnikord varem ja mängib üksinda kooli tühjas aulas. Mängib täiega, ainult endale. Vello on siis koridoris ja kuulab. Kuulab, silmad kinni, kujutledes kuidas see kõik Filharmoonia suures saalis kõlaks. Millised hetked. Ja siis tulevad need Juhukse omad ning kogu au ja hiilgus kaob. Tegelikult on Juhuksel tohutult vedanud, et meil on meie Tatjana. Mis oleks need tantsutrennid makimuusikaga. Olgu silmad kinni või lahti, ikka puhas vedamine. Täname sind Tatjana, et sa oled meiega.

Suur tänu ka suurepärase kontserdi eest. Sellised elamused jäävad kauaks meelde.

Folk’n’Roll-i jäävuse seadus

Juba üle saja aasta on teadlased püüdnud leida selgitusi kivide müstilisele liikumisele Surmaorus, Kalifornias, vt: http://www.livescience.com/37492-sailing-stones-death-valley-moving-rocks.html. Tõepoolest, kivid liiguvad mööda savist orupõhja, vahel teevad mõne jõnksu ja siis jälle edasi. Keegi otseselt neid lohistamas ei käi, aga ometi on miski, mis paneb need kivikamakad järjekindlalt liikuma. Asjatundjate arvates põhjustavad selle näilise anomaalia kivide ja pinnase vahel toimuvad termofüüsikalised protsessid. Ehk teisisõnu, tegemist on väliskeskkonna poolt kividele ja alusele (maale) avaldatavas mõjus, mis need siis üksteise suhtes liikuma paneb. Võimalikud on ka muud selgitused, aga fakt on see, et kivid liiguvad.

Sarnane on olukord ka rahvatantsu ja folklooriga – kui on vähegi eeldusi ja sobivad tingimused, siis asi toimub ja rahvas liigub. Nii on läinud ka Juhukse rahvaga. Vaevalt lõppesid need kenad juunikuu õhtud Tallinnas, kui Juhukse rahvast nähti juba Baltica festivalil Ida-Virumaal Iisakul, siis kohe Rocca’al’Mares ja siis jälle Kalamajas. Ikka need samad muhedad tegelased ja lood vanast ajast. Vabaõhumuuseumis juhtus veel selline tore lugu, et läksin korraks simmaniplatsilt kõrtsi juurde, et lapsele kukekommi osta. Külavahel tuli vastu kultuuriminister, kes siis hakkas huvi tundma, et mis värk on jne. See, et Tallinnas tegutseb seltskond, kes ennast identifitseerib läbi linnamoele ülemineku ajastu riiete ja kommete, tuli talle meeldiva üllatusena. Kas tõesti nn linnarahva rahvariided? Igatahes Juhukse värk meeldis talle. Vastutasuks heade sõnade eest kinkisin talle meie märgi. (Nüüd on kahel presidendil ja kahel kultuuriministril meie märk. See on kõva poliitiline kapital. Ainult ma ei tea, kuidas sellest kasu võiks olla).

Heinakuu ei olnud parem. Kui pool juhuslikku sattumist Setumaale, Ostrova festivalile, võib põhjendada nö huviga äärealade vastu, siis Viljandi Folgi väisamine enam nii juhuslik ei olnud. Ostrova juurde veel tagasi tulles peab ütlema, et niivägevat  Folk’n’Roll-i pole ammu nähtud. Kuigi festivali asukoht oli hästi varjatud (ca 10 km Obinitsast Meremäe poole, siis veel ca 4 km metsavahele), osales seal tõeline raskekahurvägi. Liigne pole vist mainida Oorti, Zetosid, Kosmikuid, Terminaatorit, Untsakaid jt, kes kõik kahe õhtu jooksul jõudsid “folgi“ sildi all täiega kütta. Viljandis oli asi pisut vaoshoitum, seal lihtsalt ei olnud rahvale piisavalt enda väljaelamiseks ruumi jäetud. Huvi enese liigutamise vastu oli lausa nii suur, et Kristiina Kapperi Lõuna-Eesti tantsude õpitoa tantsuplatsile ei tahtnud rahvas ära mahtuda.

Kõigi nende ja teiste suveürituste puhul on alati tore Juhukse rahvast kohata. Kuigi kõik üritused pole alati olnud  puhtalt folgi teemalised, on just rahvatants see ühine nimetaja, mis neid inimesi või sündmusi kuidagi ühendab ja need väljasõidud eriliselt meeldejäävaks teeb. Kahtlustan siin mingit seni kirjeldamata seaduspärasust, mis selle seltskonna jälle liikuma paneb ja pillimängu ajaks jälle kokku toob.