Folk’n’Roll-i jäävuse seadus

Juba üle saja aasta on teadlased püüdnud leida selgitusi kivide müstilisele liikumisele Surmaorus, Kalifornias, vt: http://www.livescience.com/37492-sailing-stones-death-valley-moving-rocks.html. Tõepoolest, kivid liiguvad mööda savist orupõhja, vahel teevad mõne jõnksu ja siis jälle edasi. Keegi otseselt neid lohistamas ei käi, aga ometi on miski, mis paneb need kivikamakad järjekindlalt liikuma. Asjatundjate arvates põhjustavad selle näilise anomaalia kivide ja pinnase vahel toimuvad termofüüsikalised protsessid. Ehk teisisõnu, tegemist on väliskeskkonna poolt kividele ja alusele (maale) avaldatavas mõjus, mis need siis üksteise suhtes liikuma paneb. Võimalikud on ka muud selgitused, aga fakt on see, et kivid liiguvad.

Sarnane on olukord ka rahvatantsu ja folklooriga – kui on vähegi eeldusi ja sobivad tingimused, siis asi toimub ja rahvas liigub. Nii on läinud ka Juhukse rahvaga. Vaevalt lõppesid need kenad juunikuu õhtud Tallinnas, kui Juhukse rahvast nähti juba Baltica festivalil Ida-Virumaal Iisakul, siis kohe Rocca’al’Mares ja siis jälle Kalamajas. Ikka need samad muhedad tegelased ja lood vanast ajast. Vabaõhumuuseumis juhtus veel selline tore lugu, et läksin korraks simmaniplatsilt kõrtsi juurde, et lapsele kukekommi osta. Külavahel tuli vastu kultuuriminister, kes siis hakkas huvi tundma, et mis värk on jne. See, et Tallinnas tegutseb seltskond, kes ennast identifitseerib läbi linnamoele ülemineku ajastu riiete ja kommete, tuli talle meeldiva üllatusena. Kas tõesti nn linnarahva rahvariided? Igatahes Juhukse värk meeldis talle. Vastutasuks heade sõnade eest kinkisin talle meie märgi. (Nüüd on kahel presidendil ja kahel kultuuriministril meie märk. See on kõva poliitiline kapital. Ainult ma ei tea, kuidas sellest kasu võiks olla).

Heinakuu ei olnud parem. Kui pool juhuslikku sattumist Setumaale, Ostrova festivalile, võib põhjendada nö huviga äärealade vastu, siis Viljandi Folgi väisamine enam nii juhuslik ei olnud. Ostrova juurde veel tagasi tulles peab ütlema, et niivägevat  Folk’n’Roll-i pole ammu nähtud. Kuigi festivali asukoht oli hästi varjatud (ca 10 km Obinitsast Meremäe poole, siis veel ca 4 km metsavahele), osales seal tõeline raskekahurvägi. Liigne pole vist mainida Oorti, Zetosid, Kosmikuid, Terminaatorit, Untsakaid jt, kes kõik kahe õhtu jooksul jõudsid “folgi“ sildi all täiega kütta. Viljandis oli asi pisut vaoshoitum, seal lihtsalt ei olnud rahvale piisavalt enda väljaelamiseks ruumi jäetud. Huvi enese liigutamise vastu oli lausa nii suur, et Kristiina Kapperi Lõuna-Eesti tantsude õpitoa tantsuplatsile ei tahtnud rahvas ära mahtuda.

Kõigi nende ja teiste suveürituste puhul on alati tore Juhukse rahvast kohata. Kuigi kõik üritused pole alati olnud  puhtalt folgi teemalised, on just rahvatants see ühine nimetaja, mis neid inimesi või sündmusi kuidagi ühendab ja need väljasõidud eriliselt meeldejäävaks teeb. Kahtlustan siin mingit seni kirjeldamata seaduspärasust, mis selle seltskonna jälle liikuma paneb ja pillimängu ajaks jälle kokku toob.