teisipäev, 6. oktoober 2020

Legendi lahkumine

Teisipäeval saadeti viimasele teele meie hea tuttav ja toetaja, Kalamaja kooli kauaaegne valvur, Vello Põld.

Vello ei olnud pelgalt kooli valvur, ta oli midagi palju enamat, tema puhul võib julgelt kasutada sõna legend. Vello sündis ja elas kogu elu kooli lähedal Salme tänava korteris. Tema lapsepõlv möödus koos oma sõbra Tõnuga Kalamaja aedades ja tagahoovides ning Kalarannas. Pärast sõjaväest saabumist töötas ta koos Tõnuga seal samas lähedal, Volta tehase valutsehhis. Ainult naise võttis ta Lätimaalt ning kutsus teda hellitavalt alati „ämmatütreks“.

Oma nooruspõlves ei jätnud nad vahele ühtegi pidu, mis toimus Salme Kultuurikeskuses (varem Jaan Tombi nimeline kultuuripalee). Kaitstes omasid, ei jäetud siis korrale kutsumast ühtegi ülemeelikut võõrast. Ka hiljem, Kalamaja koolis valvuri ametit pidades, ei piirdunud ta ainult maja valvamisega. Kui vaja, siis said kõik, vanusest ja seisusest vaatamata, noomida. Samas jätkus tal alati mõni hea sõna või tore repliik kooli ruume kasutavate sportlaste või rahvatantsijate öelda. Kuidagi märkamatult oskas ta kõigile omaseks ja lähedaseks saada.

Meie blogi 2013. aasta sissekande ainetel:

Ükskord Vello rääkis, et Tatjana tuleb mõnikord varem ja mängib üksinda kooli tühjas aulas. Mängib täiega, ainult endale. Vello on siis koridoris ja kuulab. Kuulab, silmad kinni, selg vastu seina, kujutledes kuidas see kõik Filharmoonia suures saalis kõlaks. Millised hetked – tühi koolimaja, muusika ja üks kuulaja … ja siis tulevad need Juhukse omad ning kogu au ja hiilgus kaob. Tegelikult on Juhuksel tohutult vedanud, et meil oli Tatjana, oli Vello. Mis oleks need tantsutrennid ilma nendeta. Olgu silmad kinni või lahti, ikka puhas vedamine.

Täname sind Vello, et sa olid meiega.



reede, 28. august 2020

Tegelikkus

Tore ja turvaline on elada maailmas, kui saame keskenduda ainult asjadele, mis meeldivad või millest aru saame. Selliselt ei koorma me ennast liigsete mõtetega ebameeldivate ilmingute olemuse ja nende põhjuste mõistmiseks. 

Kuidas aga käituda olukorras, kus tegelikkust ei ole võimalik eirata ja paratamatult oleme sunnitud võtma seisukoha meie ümber toimuva suhtes? Kas lepime sellega? Kui jah, siis kuidas?

Asjatundjad kinnitavad, et sellises olukorras on mööndused möödapääsmatud. Isegi kui uus tegelikkus tundub mittetäielik, tasub järgmise sammu (uue hooaja) ettevalmistamisel eelnevast kaasa võtta kõik see hea ja positiivne, mis meid siiamaani on toonud. Nii ületame kergemini tekkinud tühimikud mõtetes ja tantsuplatsil.

Edu ja teguderohket 14. hooaega! See ei jää kindlasti viimaseks.


esmaspäev, 27. juuli 2020

"Algatus 2050"

Tänavune kevad tuli teisiti. Tavalisest rohkem oli aega lugeda ja mõtteid korrastada. Ühel ilusal kevadpäeval jõudsin äratundmisele, et elus tuleb seada pikemaid eesmärke kui üks hooaeg. Nii tekkiski „Algatus 2050“ (Team 2050 inglise k.). Põhimõtteliselt on tegemist mõtte- ja eluviisiga, mis on suunatud 1970. aastal ja varem sündinud isikutele ning mille eesmärk on (elu)tervelt elada, näha ja kogeda ka aasta 2050 kevadet. Loomulikult võib igaüks seada endale erineva sihi. Aasta 2050 tundus lihtsalt ilus ümmargune arv, mida on hea meelde jätta. Samuti peaks see olema ka kõigile meie vanustele tehniliselt saavutatav.

Algatusega liitujad võivad ise vabalt valida abivahendid, metoodika, nõustajad, toetajad, sponsorid. Põhimõtteliselt on kõik vahendid lubatud. Peaasi on tulemuse nimel süstemaatiliselt tööd (trenni, tantsu, meelelahutust, sauna, puhkust, tervislikke eluviise vms) teha ja seatud eesmärki mitte unustada.

Algatusega liitumiseks piisab toodud põhimõtetega nõustumisest ja oma soovi kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis jäädvustamist (võib saata mulle e-kirja, SMS-i vms). Kuni aasta lõpuni on liitumine tasuta. Hiljem lisandub liikmemaks, mida kasutame liikumise edendamiseks ja propageerimiseks.

Kohtumiseni aastal 2050!

esmaspäev, 20. aprill 2020

Kriisiaja tungid

Püüdmast sihti ma ei lakka –
kui mu hinge võitnud ta,
ei siis püsida saa vakka,
tormitsen, ei rahu saa.

Ihkan enesele kõiki
jumalate soosinguid,
tunda teadust risti-põiki,
muusikat ja kunste muid,

söösta kirevasse ellu,
kõike tahta tihata,
mitte jääda oleskellu
vihata ja ihata.

Ärgu eal me nukrutsegu
tummas ängis ikke all –
tahe, igatsus ja tegu
jäävad alles püüdlejal! 
(Karl Marx)

Kriisiajaga kogunenud sisepingete maandamiseks liigub Juhukse autodidaktilisest treeningfaasist videotreeningute juurde.















pühapäev, 1. märts 2020

Tasa, tasa, jäneltasa

Jäneldasa karulduvad loomad
Karutsedes jänkustavad end
Jänestavad karulmu ja loovad
Karujäntsist kõrgemale end.

Nii rääkis president Kaljulaid Eesti Vabariigi aastapäeva vastuvõtul Ugala teatris 24.02.2020.

Meie võime nii jäneldasa kui karutsedes kui ka vastupidi. Vahet pole, kuidas seda väljendada, me teeme seda ikka südamega ja mingi sisemise vajaduse päraselt. Võib-olla ei teadvusta me alati seda kaugemat või kõrgemat eesmärki, aga tundub, et meile antud vastutuse söed, mis ei lase rahvakultuuri hoidmise ja edasikandmise leegil hääbuda, pole kaugeltki veel kustunud.

Mida me siis teeme? Lühidalt. Möödunud keele aastale veel au andes, oleme tüvitekstide juurest liikunud kohustusliku kirjanduse juurde ehk tantsukeeles, on meie tantsukaardil XX sajandi alguse linnamoe tantsud. Lisaks veel ***, aga sellest täpsemalt kevade poole.

Ikka karuldasa ja jänestades või siis valss-polkaga krakoverkates. 

Tänutäht ja Tunnustus

Veebruaris jõudsid meieni Eesti laulu- ja tantsupeo sihtasutuse Tänutäht möödunud suvise tantsupeo eest ja Eesti Folkloorinõukogu Tunnustus folklooriselts Juhukse juhendajatele Madli Teller ja Aili Madissoon pärimusliku, traditsioonist lähtuva ja veenva esituse eest.

Täname tunnustajaid ja lubame väärikalt hoida seda, mida oleme koos otsides leidnud.


pühapäev, 15. detsember 2019

Tartu talvine tantsupäev 2019

Pole just sage juhus, kui Juhukse rahvas kodulinnast lahkub ja kollektiivselt mõnda teist Eesti linna väisab. Aga just nii see oli -­ Juhukse osales 14.12.2019 Tartu raekojaplatsil toimunud talvisel tantsupäeval. Tantsuplats ise on neil küll pisut muhklik, aga ega see suurt ei sega, kui jalad kannavad ja tahmine toetab. Lisaks munakivisillutisele lisasid maalähedust ka kasvuhoonesse pandud sulelised Hillar, Silvi, Milvi, Laine Rosenkampf-Jägerfreund, Katariina Rosalie ja Giuseppe, lume puudusel põhu kuhjas püherdavad lapsed ning jänesekostüümi peitunud päevajuht. Tore, tartlased kohe oskavad meeleolu luua.
Tantsupäeva nimega „Rahva Tantsud“ aitasid sisustada ja lõpuks ka täies eheduses linnarahvale esitada vendade Leimade veetud simman ja Nedsaja küla bändi jätkupidu Püssirohukeldris. Kahjuks ei jaksanud me seda pidu lõpuni nautida, aga see, mida selle möllu käigus kuulda-näha saime, ületas kõik ootused. Et (päris)elust mitte võõrduda, peaks tihemini selliseid väljasõite korraldama.
Niisiis, hoidke oma tansuvaim ärksana, kunagi ei tea, kuna jälle väljasõiduks läheb.